Tallinnale

Toeta terviseradade vajalikkust Tallinnas!

SA Eesti Terviserajad, Assar Jõepera,

Kommentaarid

Vastuseks Kaire Jakobsonile ja toetuse vastalistele

Jätkan Kaire Jakobsoni poolt välja toodud faktidele vastamisega 1. olemasolevad teed on juba kaetud killustikuga – kahjuks kõik nii ei ole. Suusahüppetorni alune mets on jalgradasid täis tallutud ja ühtegi killustikuga kaetud teid ei ole 2. need teed on juba valgustatud - suusahüppetorni alune mets on valgustamata 3. Sütiste mets EI OLE parkmets, vaid osa Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealast, mille moodustamise juures te ise olite kui Nõmme Tee Seltsi liige – selles on Teil õigus, et ta on maastikukaitseala, aga oma olemuselt on temast saanud parkmets. Sütiste metsas on pargile iseloomulikud elemendid – valgustatud rajad, pingid, prügikastid. See kõik viitab, et mets ei ole lihtsalt mets vaid juba inimeste poolt asustatud ja ümber kujundatud. Siin on ka tehtud grillimiseks ja koosolemiseks ametlikud istumispaigad. Lastele mänguväljakud. Nõmme Tee Selts jätkas kahjuks üsna pea ilma minuta ja nende tegemistega ma ammu juba kursis ei ole. Toon välja Vikipeedia poolt antud parkmetsa seletuse Parkmets (harvem kasutatud terminit metsapark) on vabakujuline park, mille haljastuseks on peamiselt kohalik (pärismaine) metsakooslus. Parkmetsa loomisel piirdutakse mõne metsaala minimaalse korrastamisega. Parkmets on seega pärandkooslus. Võrreldes barokkpargiga ei nõua parkmets pidevat hooldamist. Eestis on parkmetsi nii linnades (nt Nõmme, Elva) kui väiksemates asulates, sealhulgas suvituspaikades (nt Võsu, Laulasmaa). Sütiste mets on parkmetsa ala Tallinna linna territooriumil Mustamäe linnaosas, osa Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealast. Pindala on 39,2 ha, sellest puistuid 27,0 ha. Siin toodi esile ka mure, et terviserajad lähevad tasuliseks ja Merko ning Swedbank hakkavad neid omama on muidugi üsna hüsteeriline väljamõeldis. Viidatud on intervjuule, kust toon välja intervjuu küsimuse ja vastuse tasulise raja kohta. Põhjamaades ja Kesk-Euroopas on suusarajad sageli tasulised. Maksad viis kuni kaheksa eurot ja sõida palju kulub. Kui kaugel meie sellest oleme? Minu isiklik arvamus on see, et Kesk-Euroopas ja Skandinaavias on see praktika olnud 30 aastat. Kui on kunstlumerada, siis see on kallis rada ja võiks talvel olla piletiga. Minul sellest intervjuust küll mingit muret tasuliste radade osas ei ole. Kunstlume tootmine on tõesti kallis ja sellise raja kasutamine võiks olla tasuline, et jätkuks jõudu seda teha ning hooldada. Ka suusahüppetorni kõrval olev suusatamisnõlv on talvel tasuline, kuid jalgsi liiklejaid seal keegi maksustama ei ole hakanud. Kokkuvõtteks ütlen, et ma ei võta oma allkirja tagasi, sest usun, et uued rajad teeksid nii metsa kui ka liikumiskvaliteedi paremaks ning mugavamaks. Kutsun ka Teid natukenegi positiivsemalt mõtlema.